KJ: määruse 2022/1854 III peatükk kehtiv artikli 122 lõike 1 alusel

Kohtujurist Athanasios Rantos on teinud ettepaneku jätta jõusse energiasolidaarsusmakse ja suures osas heaks kiita Belgia maks. Oma 22. oktoobri 2026. aasta ettepanekus kohtuasjas C-358/24 Varo Energy Belgium jt, mis esitati Grondwettelijk Hofi eelotsusetaotluse alusel, järeldab ta, et määruse (EL) 2022/1854 III peatükk on kehtivalt vastu võetud ELTL artikli 122 lõike 1 aluselEuropa, kooskõlas tingimustega, mille see säte seab meetmete vastuvõtmisele sellel alusel. Säte hõlmab erakorralisi majanduslikke hädaolukordi, milline 2022. aasta energiavarustuskriis oli; kord on ajutine, kohaldudes üksnes 2022. ja 2023. majandusaasta liigkasumile määruse alusel, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2023; ning makse on asjakohane ega ole ilmselgelt ebaproportsionaalne, kuna see hõlmab üksnes osa liigkasumist ja jätab ettevõtjatele varu investeeringuteks ja stabiilsuseks. Fiskaalne olemus ei ole takistus: artikli 122 lõige 1 ei välista ühtegi fiskaalmeedet ning artikli 115 hääletamisnõuet ei kohaldata, kui kriisi leevendamine on peamine eesmärk.

Samaväärsuse osas nõuab 16. detsembri 2022. aasta Belgia seadus 2022.–2023. aasta tööstlejatelt 6,9 eurot töödeldud toornafta tonni kohta ning diislikütuse, gaasiõli ja bensiini 2022. aasta peamistelt osalejatelt 7,8 eurot tarbimisse lastud kuupmeetri kohta koos artikli 4 lõike 3 juurdemaksega määruse artiklites 15 ja 16 sätestatud tasemeni, st vähemalt 33% kasumist, mis ületab enam kui 20% võrra nelja 1. jaanuaril 2018 või hiljem algava majandusaasta keskmist maksustatavat kasumit. Kohtujurist tõlgendab artiklit 14 nii, et see ei välista meedet, mis laiendab oma isikulist kohaldamisala artikli 2 punktis 17 ja artikli 14 lõikes 1 nimetatud ettevõtjatest kaugemale, tingimusel et laiendus ei sea kahtluse alla meetme samaväärsust sätte kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate suhtes ning meede vastab nende ettevõtjate suhtes määruse nõuetele, sealhulgas võrreldavale või suuremale tulule. Kuid turustusvaldkonna peamised osalejad jäävad artikli 14 lõike 1 väljapooleEuropa, mistõttu meedet ei saa nende suhtes samaväärseks lugedaEuropa, see ei rakenda nende suhtes artiklit 14 ning harta ei kohaldu. Kolmandale põhiõiguste harta artikleid 20 ja 21 käsitlevale küsimusele ei ole seetõttu vaja vastata.

ELTL artiklid 30 ja 110 ei ole tema hinnangul samuti vastuolus peamiste osalejate maksuga. See ei ole tollimaksuga samaväärse toimega maks: maksustatav sündmus on ümbertöödeldud või tarbimisse lastud kogus, mida kohaldatakse samade kriteeriumide alusel imporditud ja kodumaistele toodetele, ning Belgia toornafta kaevandamise puudumine ei muuda seda. See kuulub hoopis artikli 110 alla, millele see vastab, kui seda kohaldatakse päritolust sõltumata ning ilma teiste liikmesriikide tooteid rängemalt maksustamata või muud kodumaist toodangut kaudselt kaitsmata, kontrollimise reservatsiooniga.

Maks ei ole ka riigiabi. Võrdlusraamistik on 16. detsembri 2022. aasta seadus ise, erakorraline kriisiinstrument, mis on üldisest maksusüsteemist eraldatav, ning valikulisus puudub, kui meede ei käsitle erinevalt ettevõtjaid, kes on eesmärgi valguses võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Mitteosalejad hoiavad vaid umbes 10% turust, lambiõli kogused on tühised, kerosiin teenib eraldiseisvat turgu ning kivisösi on marginaalne maagaasi kaevandamiseta Belgias, mistõttu näivad need ettevõtjad olevat erinevas olukorras, eelotsust taotleva kohtu tuvastamise reservatsiooniga. Kinnitamise korral ei ole vaja põhjendatuse analüüsi ning komisjonile eelnevat teatamist ei olnud tarvis.

Õiguslik alus on ELTL artikli 122 lõige 1, määruse (EL) 2022/1854 artiklid 14–18 ja 22, põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21, ELTL artiklid 30, 107 lõige 1, 108 lõige 3 ja 110 ning 16. detsembri 2022. aasta Belgia seadus.