European UnionEUR-Lex
Euroopa Kohus jätab ELi ametnike kinkemaksu kolimisest hoolimata koduriiki
Kohus leidis, et protokolli nr 7 artikkel 13 hõlmab kinkemaksu ning Luksemburgist isiklikel põhjustel Saksamaale kolinud EIP töötaja säilitab Austria maksuresidentsuse.
By Taxxa AI OyPublished 15 October 2026
Euroopa Kohus on otsustanud, et Euroopa Liidu ametnikke kaitsev maksuresidentsuse fiktsioon hõlmab kinkemaksuEuropa ning ametnik säilitab selle kaitse ka pärast isiklikel põhjustel kolimist liikmesriiki, mis ei ole tema töötegemise riik
Europa. 15. oktoobri 2026. aasta otsuses kohtuasjas C-275/25 (Kolwager) vastas esimene koda kahele küsimusele Saksamaa Bundesfinanzhofilt protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikli 13 esimese lõigu esimese lause kohta.
Vaidlus puudutas A-d, kes on olnud Euroopa Investeerimispanga töötaja alates 1995. aastast, mille suhtes kohaldatakse protokolli nr 7 selle artikli 21 alusel. A kolis ametisse asudes Austriast Luksemburgi ning kolis hiljem pärast 2010. aasta abiellumist Saksamaale, et elada koos abikaasaga, säilitades samal ajal oma Luksemburgi korteri. 2013. aastal sai ta oma vennalt, kes elab Austrias, kingituse summas 300 000 eurot. 13. aprilli 2017. aasta otsusega määras Saksamaa maksuhaldur sellelt ülekandelt 56 000 eurot Saksamaa kinkemaksu, käsitledes A-d kui isikut, kellel on Austria kõrval täiendav maksuresidentsus Saksamaal — seisukoht, mille A halduskaebus, mille kohta tehti otsus 1. augustil 2019, jättis jõusse. Finanzgericht Rheinland-Pfalz otsustas 16. septembril 2021 A kasuks, leides, et elukoha loomise põhjust tuleb hinnata ametniku liidu teenistusse astumise hetkel, ning maksuhaldur esitas õigusküsimuses apellatsiooni.
Esimesele küsimusele vastates leidis kohus, et artikli 13 esimese lõigu esimene lause kohaldub kinkemaksule, kuigi tekst nimetab ainult tulu-, varandus- ja pärandimaksuEuropa. Need kategooriad on ELi õiguse autonoomsed mõisted, mida ei määratleta siseriikliku õiguse kaudu: nende ulatuse jätmine iga liikmesriigi klassifikatsioonide hooleks killustaks ühtse maksukorra ja võiks reegli kohaldumise sõltuvaks muuta sellest, millise riigi õigus definitsiooni annab. Kinkemaks jagab nii pärandimaksu kui ka tulumaksu olulisi tunnuseid — tasuta vara üleminek või sellest tulenev rikastumine — ning enamikus liikmesriikides kuuluvad kingitused ühe või teise alla. Kingituste välistamine jätaks ametnikele kaks maksuresidentsust, võimaldaks pärandimaksust kõrvale hiilida elukohariigis kergelt maksustatud kingituste kaudu ning hävitaks lihtsa, prognoositava maksuolukorra, mis muudab liidu teenistuse atraktiivseks.
Teisele küsimusele vastates leidis kohus, et ametnik, kes asus esmalt elama väljaspool päritoluriiki liidu ülesannete täitmiseks, säilitab päritoluriigi maksuresidentsuse ka pärast isiklikel põhjustel kolimist liikmesriiki, mis ei ole tema töötegemise riikEuropa. Artikkel 13 räägib ühest eeldatavast residentsusest ning selle maksustamispädevuse jaotus ei saa sõltuda ametniku tahtest — seisukoht, mis kehtestati juba kohtu 1993. aasta otsuses kohtuasjas X (C-88/92). Kolimine pere lähedale või elukoht, mille kujundavad ametialaste, majanduslike ja isiklike motiivide segu iga koduvaliku taga, ei lõpeta kaitset seni, kuni liidu teenistus jätkub
Europa; selle sõltuvaks muutmine subjektiivsete motiivide hindamisest muudaks reegli ebakindlaks. Kohus vaid meenutas, et ametnike elukohavalik on endiselt piiratud personalieeskirjadega, mis nõuavad elamist töökoha juures või lähedal. A-le kohaldatuna ei saa Saksamaa käsitleda teda kui isikut, kellel on kinkemaksu eesmärgil Austria kõrval täiendav maksuresidentsus
Europa. Õiguslik alus: protokolli nr 7 artikli 13 esimese lõigu esimene lause.
Nõustage ELi ametnikke ja EIP töötajaid, kes said kingitusi väljaspool päritoluriiki elades, et Saksamaa ei saa kingitust maksustada, kui kohaldub protokolli nr 7 residentsuse fiktsioon — ning vaadake üle kõik pooleliolevad Saksamaa kinkemaksu määramised, mis tuginevad täiendavale siseriiklikule residentsusele.