Hiline « Autoliquidation »-arve ei käivita kolmnurklihtsustust

Vahepealne soetaja, kes jätab oma arvetele märkimata « Autoliquidation », ei saa kolmnurktarneid aastaid hiljem uusi arveid väljastades käibemaksu lihtsustamiskorra alla viia. Üldkohus (teine koda, viis kohtunikku) lükkas tagasi igasuguse ex nunc mõju: nende tarnete puhul lihtsustamiskorra õiguslikke tagajärgi ei teki ja vastavat käibemaksu korrigeerimissummat ei saa deklareerida jooksva ega tulevase maksustamisperioodi kohta.

Vaidlus puudutas F GmbH-d, Austria tööriiete hulgimüüjat. Aastatel 2011–2014 tellis äriühing kaupu Rootsi ja Taani tarnijatelt, kasutades oma Austria käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit, ning kaubad saadeti otse Rootsist või Taanist F klientidele teistes liikmesriikides, kes kasutasid sihtriikide käibemaksunumbreid. F esitas oma klientidele arveid ilma käibemaksuta ega ühegi viiteta kolmnurktehingule või maksukohustuse üleminekule ning deklareeris tehingud ühendusesiseste tarnetena.

Kontrolli käigus käsitas Austria maksuhaldur tehinguid ebaõnnestunud kolmnurktehingutena (« opérations triangulaires inabouties ») aheltehingute üldeeskirjade kohaselt: kumuleeruvad ühendusesisesed soetamised Austrias, kusjuures varasemas etapis tasutud sisendkäibemaksu ei aktsepteeritud. 2015. aastal lisas F arvetele kolmnurktehingu ja maksukohustuse ülemineku märke, parandas 2011.–2014. aasta koondaruandeid ning nõudis kumuleerunud sisendkäibemaksu korrigeerimissummana 2015. aasta märtsi ettemaksudeklaratsioonis. Bundesfinanzgericht leidis, et parandatud arved olid klientideni jõudnud, kuid keeldus neile tagasiulatuvat mõju andmast, lubades samas korrigeerimissumma ex nunc mõjuga 2015. aastal. Maksuhaldur kaebas edasi Verwaltungsgerichtshofile, kes esitas kolm eelotsuseküsimust käibemaksidirektiivi artikli 42 punkti a ning artikli 197 lõike 1 punkti c kohta.

Direktiivi 2006/112/EÜ artikli 226 punktis 11a nõutud märge on korra sisuline tingimus, mitte formaalne tingimus, mida saaks tagantjärele parandadaEuropa. Tuginedes kohtuotsusele Luxury Trust Automobil (C-247/21), meenutas kohus, et kohustusliku käibemaksukohustuse saajale ülemineku tingimuse hilisem täitmine ei ole parandus, vaid nõutava arve esmane väljastamine, millel ei saa olla tagasiulatuvat mõjuEuropa. Kuigi artikli 42 punkt a ei näe ette selget tähtaega, otsustavad küsimuse selle kontekst ja eesmärgid.

Artiklite 42 ja 141 kord on mõeldud vabastama vahepealset soetajat registreerimis- ja deklareerimiskohustustest sihtliikmesriigis, samas kui artiklid 41 ja 42 tagavad soetamise maksustamise lõppkliendi juures ja väldivad topeltmaksustamist. Tarnete ja uute arvete vahelisel ajal kohaldus artiklite 40 ja 41 kord ning artikli 41 soetamisvõlg koos selle registreerimis-, deklareerimis- ja maksustamiskohustustega sihtriigis oli juba tekkinud; midagi sellest ei kao tagasiulatuvalt, mistõttu halduslikku lihtsustust ei saa enam tagantjärele saavutada. Hiline kohaldamine võib ohustada ka korrektset maksustamist sihtriigis, näiteks kui lõppklient on vahepeal kadunud, ning heausksuse või tagatud maksustamise kontrollimine tehing haaval läheks ise vastuollu lihtsustamise eesmärgiga. Märge « Autoliquidation » ongi selleks, et lõppsaaja teaks, et tema on maksukohustuslane, mida tarnetest aastaid hiljem väljastatud arved ilmselgelt ei taga. Kohtuotsuses Rusedespred (C-138/12) ekslikult arvele kantud maksu kohta arendatud maksuneutraalsus ei ole ülekantav, sest maksuhaldur oli maksu õigesti nõudnud. Lõpuks ei kõrvalda tagasiulatuvat mõju see, et korrigeerimissumma deklareeritakse ainult jooksva perioodi kohtaEuropa: varasemate tehingute suhtes kohaldunud kord ja lõppkliendi õiguslik seisund muutuksid ikkagi tagantjärele. Teisele ja kolmandale küsimusele ei olnud seega vaja vastata ning kulude üle otsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Õiguslik alus: direktiivi 2006/112/EÜ artiklid 40, 41, 42 punkt a, 141, 197 lõike 1 punkt c, 226 punkt 11a ja 265; Luxury Trust Automobil (C-247/21); MS KLJUČAROVCI (T-646/24); Firma Hans Bühler (C-580/16); Rusedespred (C-138/12).