European UnionEUR-Lex
Kohtujurist: automaatsed makseviisikeelud võivad rikkuda GDPR-keeldu
Kohtujurist Medina leiab, et arve või järelmaksu algoritmiline blokeerimine võib rikkuda automatiseeritud otsuste keeldu, kui see võib müügi nurjata — ning vabandab seda vaid automatiseeritud otsuse enda hädavajalikkus.
By Taxxa AI OyPublished 15 October 2026
Industry: Jaemüük posti või interneti teel
Kohtujurist Laila Medina on teinud ettepaneku, et kliendile arve või järelmaksuga tasumise valiku keelamine üksnes automatiseeritud krediidivõimelisuse hindamise alusel võib kuuluda GDPR-is sätestatud üksnes automatiseeritud otsuste keelu alla — kuid ainult juhul, kui keeldumine võib takistada müügilepingu sõlmimist üldseEuropa. Oma 15. oktoobri 2026. aasta ettepanekus, Case C-568/25, mis käsitleb Oberster Gerichtshof (ülemkohus, Austria) eelotsusetaotlust, pakub ta vastuseid kolmele küsimusele Article 22(1) ja Article 22(2)(a) kohta dokumendis Regulation (EU) 2016/679; kohus ise ei ole veel otsust teinud
Europa.
Vaidlus puudutab postimüügiettevõtet Universal Versand, mis saab kuus kümneid tuhandeid Austria tellimusi, millest umbes 90% on osamakse või arvega tasumisega. Enne selliste tingimuste lubamist teeb ettevõte automatiseeritud maksevõime kontrolli, milles ühendatakse sisemine maksejõuetuse tõenäosuse skooring — uute klientide puhul — välise krediidiinfo ettevõtte päringuga. Tundmatud kliendid lükatakse otse tagasi; tuntud kliendid saavad värvikoodiga signaali, kus punane tähendab automaatset keeldumist ja kollane käsitsi andmebaasi kontrolli, ning keeldumise saanud kliendid võivad taotleda käsitsi läbivaatamist. Tarbijaühing Verein für Konsumenteninformation väidab Article 22 GDPR süstemaatilist rikkumist; ettevõte eitab olulist mõju ja tugineb lepingu vajalikkusele.
Esimesele küsimusele pakub kohtujurist tingimuslikku jaatustEuropa. Article 22(1) nõuab kolme kumulatiivset tingimust — otsus, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlemisel, sealhulgas profiilianalüüsil, ning millel on õiguslikud või sarnaselt olulised mõjud — ning vaieldakse ainult kolmanda üle. Seda, kas nende tingimuste keelamine selle täidab, peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, juhindudes SCHUFA Holding (Scoring) otsusest (Case C-634/21): seal loeti automaatselt loodud tõenäosusväärtus oluliselt mõjutavaks otsuseks, sest pangad tuginesid sellele sedavõrd, et madal skoor viis peaaegu süstemaatiliselt laenu keelamiseni. Analoogia sõltub osalt sellest, kas arvega tasumise lepingud loetakse tarbijakrediidiks — Directive 2008/48/EC võib need Article 2(2)(f) alusel välistada, kuigi Austrial oli vabadus käsitada neid sellistena — kuid isegi ilma selleta ei saa kliendid, kes ei suuda kehtestatud alternatiivide (krediitkaart või PayPal) abil ette maksta, müügitehingut üldse sõlmida, sarnaselt keeldutud laenuga.
Article 22(2)(a) lepingulise vajalikkuse erandi puhul pakub ettepanek artikli 6 lõike 1 punkti b kohtupraktika ranget kaheetapilist testiEuropa: hindamine peab olema lepingu põhieseme suhtes objektiivselt hädavajalik — siin kaupade üleandmine tasu vastu, kus sobiva makseviisi pakkumine tagab täitmise — ilma vähem riivava toimiva alternatiivita. See nõuab lepingu eseme ja maksevõime hindamise vahelise objektiivse seose näitamist ning seda, et kogutud andmed oleksid artikli 5 andmete minimeerimise põhimõtte kohaselt objektiivselt sobivad ja rangelt vajalikud. Seda, milliseid andmeid koguti, miks ja nende sobivust, peab ettevõte tõendama artikli 5 lõike 2 vastutuse reegli alusel.
Kolmanda küsimuse puhul nõuab erand, et vajalik oleks automatiseeritud otsus ise — mitte ükskõik milline otsusEuropa: määrav artikkel („the decision“) viitab tagasi Article 22(1) üksnes automatiseeritud otsusele, mida kinnitavad põhjendus 71 ja eranditele kohane kitsas tõlgendus. Ainuüksi äriline mugavus ei piisa: tellimuste mahud, klientide ootus kohesele vastusele veebikassas ja äriline kokkuhoid loevad ainult siis, kui objektiivselt näidatakse, et need muudavad automatiseerimise hädavajalikuks — näiteks kui inimläbivaatus oleks andmemahtusid arvestades praktiliselt ebareaalne. Komisjoni pooleliolev digiomnibus-ettepanek, mis seda punkti selgitaks, ei saa seda tõlgendust mõjutada, kuna see ei ole jõustunud.
Õiguslik alus: Regulation (EU) 2016/679, Articles 4(4), 5, 6(1)(b) ja 22; kohtujuristi 15. oktoobri 2026. aasta ettepanek Case C-568/25; 7. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Case C-634/21.
Kui seate arvete või järelmaksuga tasumise automatiseeritud skooringust sõltuvaks, dokumenteerige objektiivne seos lepingu täitmisega, piirduge rangelt vajalike ja sobivate andmetega, hoidke inimkontroll kättesaadavana ning olge valmis tõendama, et ükski vähem riivav alternatiiv ei toimi.