KJ: direktiivi 2019/1023 võlgadest vabastamise erandid valuta õigusmõjuta

Kohtujurist Jean Richard de la Tour on teinud ettepaneku, et Euroopa Kohus otsustaks, et EL-i õiguse ülimuslikkus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata siseriiklikku võlgadest vabastamise keeldu isegi siis, kui see on vastuolus restruktureerimis- ja maksejõuetusdirektiiviga, kuna kõnealuseid sätteid ei saa vahetult kohaldadaEuropa. Oma 22. oktoobri 2026. aasta ettepanekus kohtuasjas C-578/25 Ariez, mis esitati Audiencia Provincial de Valladolidi eelotsusetaotluse alusel, järeldab ta, et ei direktiivi (EL) 2019/1023 artikkel 20 ega artikli 23 lõige 2 ole tingimusteta ja piisavalt täpne, mistõttu kummalgi neist ei ole vahetut õigusmõjuEuropa. Liikmesriikide asutused ja kohtud peavad siiski tõlgendama oma siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas direktiivi eesmärgigaEuropa.

Eelotsusetaotlus tuleneb ühisest maksejõuetusmenetlusest, milles maksejõuetud abikaasad Oscar ja Vanesa taotlesid tasumata võlgadest vabastamist 10. septembril 2024. Agencia Estatal de Administracion Tributaria (AEAT) vaidles Oscari vabastamisele vastu texto refundido de la Ley Concursali (TRLC) artikli 487 lõike 1 punkti 2 aluselEuropa, kuna 4. jaanuari 2016. aasta lõpliku otsusega oli ta tunnistatud subsidiaarvastutavaks tema juhitud äriühingu maksuvõlgade eest. See säte näeb ette, et võlgnik, kelle suhtes on kümne aasta jooksul enne vabastamistaotlust tehtud lõplik vastutuse laiendamise otsus, ei saa tasumata võlgadest vabastamist. Keeld langeb üksnes siis, kui võlgnik on taotluse esitamise kuupäevaks tasunud täielikult kõik vastutuse alla kuuluvad võlad. Esimese astme kohus keeldus Oscarile vabastuse andmisest ja ta kaebas otsuse edasi.

Summad näitavad, miks eelotsust taotlev kohus kontrollib proportsionaalsust. Pärast paari vara, sealhulgas nende kodu, realiseerimist jäi alles 282,000 euros võlgu, realiseerimisel oli tagasi makstud 17,856.95 euros ning maksuvõlgadest sai seadusliku ülemmäära alusel vabastada vaid 10,000 euros, mistõttu tasuda jäi 20,547.19 euros maksuvõlgu. Kaebaja väidab, et AEAT blokeerib kogu vabastuse, et kaitsta vaatamata tema heausksusele kõige rohkem 10,000 euros maksunõudeid, mis tema hinnangul on ebaproportsionaalne kohtu Corvan and Bacigan praktikast lähtudes.

Kohtujuristi põhjendus tugineb direktiivi struktuurile. Artikli 23 lõige 2 lubab liikmesriikidel teatud selgelt määratletud ja nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel säilitada või kehtestada võlgadest vabastamise piiranguidEuropa, näiteid sisse juhatades sõnadega, mis vastavad väljendile „näiteks“, ning põhjendus 80 kinnitab, et täiendavad erandid ei ole välistatudEuropa. Kuna iga liikmesriik valib, millised erandid ta rakendab, ning kuna artikli 20 üldist õigust pääseda vähemalt ühe vabastamismenetlusse piiravad samad erandidEuropa, leiab ta, et kumbki säte ei sätesta kohustust tingimusteta ja ühtähesõnaliselt, mida kohus saaks vahetult kohaldadaEuropa. Ta tuletab meelde, et kohus on Corvan and Bacigan asjas juba otsustanud, et artikli 23 lõike 2 loetelu on illustreerivEuropa, et täiendavad keelud on lubatud, kui siseriiklik õigus näitab, et nendega taotletakse õigustatud avalikku huviEuropa, ning et liikmesriigi kohus kontrollib nende proportsionaalsust, minemata kaugemale sellest, mis on asjakohane ja vajalik. Ettepanek nimetab neid eeldusi vaieldavaks: selles märgitakse, et vastuoluline Hispaania kohtupraktika pigem näitab, et kooskõlaline tõlgendamine ei oleks võimatuEuropa, kuid jäädakse seisukohale, et see ei loo vahetut õigusmõjuEuropa.

Õiguslik alus on direktiivi (EL) 2019/1023 artikkel 20 ja artikli 23 lõige 2, Real Decreto Legislativo 1/2020 (TRLC) artikli 487 lõike 1 punkt 2 koos Ley 16/2022 muudatustega ning Ley 58/2003 General Tributaria artikkel 3, artikli 41 lõige 1 ja artikli 43 lõike 1 punkt b.