Kohus tühistas EKP lühiajalise lepingu tagasivõtmise ette teatamata

Üldkohus tühistas Euroopa Keskpanga 14. märtsi 2024. aasta otsuse võtta tagasi lühiajaline töölepingEuropa endiselt praktikandilt enne tema ametisse astumistEuropa ning mõistis EKP-lt välja kohtukulud. Kümnes koda leidis, et kui leping oli 29. jaanuaril 2024 vastastikusel kokkuleppel kehtivalt sõlmitudEuropa, allus selle lõpetamine Conditions of Short-Term Employment (CoSTE) ja Rules for Short-Term Employment (RfSTE) lõpetamistingimusteleEuropa, mistõttu pank pidi andma artikli 16 CoSTE nõutud ühekuulise etteteatamiseEuropa, kuna rasket üleastumist ei väidetud.

Vaidlus tekkis pärast seda, kui hageja, praktikant 15. märtsist 2023 kuni 14. märtsini 2024, kes elas EKP elamus Frankfurdis, võttis vastu üheaastase lühiajalise lepingu perioodiks 15. märts 2024 – 13. märts 2025. 2024. aasta veebruaris süüdistas majutusjuht teda teiste elanike riiete korduvas võtmises ühisest pesuruumist, käskis tal rõivad järgmisel päeval tagastada ning eluruumidest lahkuda hiljemalt 16. veebruariks 2024, hiljem lükati tähtaeg 20. veebruarini 2024, ning tema ema tagastas tema eluasemest leitud rõivad ajal, mil ta viibis välismaal. 8. märtsil 2024 teatas EKP, et võtab lepingu tagasi ette teatamata usaldussuhte katkemise tõttu, andis kirjalike märkuste esitamiseks viis päeva ning võttis seejärel lepingu tagasi 14. märtsi 2024. aasta vaidlustatud otsusega enne hageja ametisse astumistEuropa käitumise tõttu, mis näitas hoolsuse ja teadlikkuse puudumist oma ja teiste külaliste asjade eristamisel.

Vastuvõetavuse osas kvalifitseeris kohus hagi ümber hagiks artikli 270 TFUE ja Statute of the Court of Justice of the European Union artikli 50a, mitte artikli 263 TFUE alusel. Ta tunnustas vabandatavat eksimust kohtueelse menetluse vahelejätmisel: vaidlustatud otsus ise oli viidanud artiklile 263 TFUE ning CoSTE artikli 1 punkt a määratleb lühiajalise lepingu töötaja isikuna, kes on lepingule alla kirjutanud ja ametisse astunud, mistõttu hageja võis andestatavalt uskuda, et ta on endiselt praktikant väljaspool kaebemenetlust. See eksimus vabastas ta kohustusest ammendada menetlus CoSTE artikli 33 ning RfSTE 7. osa kohaselt.

Sisuliselt tuli lahendada üksnes esimene väide. EKP väitis, et hageja oli 14. märtsil 2024 endiselt praktikant, et RfSTE praktikantidele ei kohaldu, et ükski töösuhe polnud veel jõustunud ning et ta võis lepingu tagasi võtta analoogia korras ELi institutsioonide töösuhetele omase usaldussuhte katkemise põhimõttega. Kohus lükkas tagasi iga osa: EKP personali töösuhted on lepingulised, vastastikune kokkulepe kõigis olulistes elementides 29. jaanuaril 2024 lõi suhteEuropa ning kohtupraktika, sealhulgas Murariu v EIOPA (F-116/14), kinnitab, et vastastikune kokkulepe tähistab lepingulise suhte algust. Vastupidine tõlgendus jätaks nõrgema lepingupoole kaitseta ning praktilised argumendid ei päde, sest RfSTE artikli 2.1.4 kohaselt võib Human Resources töötaja etteteatamisajal tegelikust teenistusest vabastada.

Praktikute jaoks on lahend rakenduslik: asutus, kes on seotud sõlmitud lühiajalise lepinguga, ei saa artiklist 16 CoSTE ja artiklist 2.1 RfSTE kõrvale hiilida, nimetades lõpetamist jõustumiseelseks tagasivõtmiseks isegi üks päev enne alguskuupäevaEuropa. Usaldussuhte katkemine võib olla lõpetamise alus, kuid ei vabasta ühekuulisest etteteatamisest, kui rasket üleastumist ei ole esile toodudEuropa. Esimese väite edukus lõpetas asja. Õiguslik alus on üks lõpetav lause: kohtuotsus kohaldab CoSTE artiklit 16 ja RfSTE artiklit 2.1Europa ning kulude osas Rules of Procedure artikli 134 lõiget 1.