Tööandja määratud objektidele sõit on tööaeg, otsustas kohus

Euroopa Kohus (kuues koda) otsustas 22. oktoobril 2026 kohtuasjas C-420/24, et sõiduaeg — isegi väljaspool tavapärast tööaega — tööandja määratud töökohta, mis ei ole püsiv või tavapärane töökoht, ja tagasi, tööülesannete täitmiseks tööandja juhiste kohaselt on direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 lõike 1 tähenduses tööaegEuropa. Kohus ei andnud sisulist vastust sõiduaja arvamise kohta ületunnilävede hulkaEuropa: ta tunnistas teise küsimuse — kas ELi õigus välistab sõiduaja mittearvamise riikliku reegli — vastuvõetamatuksEuropa.

Hageja BZ juhtis Iași piirkondliku teedevalitsuse (CNAIR) investeeringute, suurremondi ja katastroofide talitust, lepingujärgse töökohaga Iașis. 8.–15. juunini 2021 tegi ta korduvaid kontrollsõite Suceava, Botoșani ja Focșani teelõikudele ning CNAIRi peakontorisse Bukaresti — üle 1500 km kaheksa päevaga Rumeenia riigi- ja maakonnateedel, kus kiirteid piirkonnas ei olnud, tööandja antud sõidukiga (Bukaresti sõiduks koos juhiga), naastes samal päeval, välja arvatud pärast Bukaresti, osaliselt väljaspool tavapärast tööaega. CNAIR keeldus kinnitamast tema ajatabelit ja maksmast 31,5 tundi, käsitades sõite väljaspool tema tööseadustiku artikli 111 tegevust. Tribunalul Iași jättis nõude rahuldamata 20. juulil 2022: lähetuskäskude kellaajad üksi ei piisanud ilma tegevusaruande või sõidupäevikuta ning kokkulepitud menetlus nõudis töötajatelt esmalt asenduspuhkuse taotlemist enne ületunnitasu nõudmist. Ametiühing kaebas edasi Curtea de Apel Iașisse.

Vastuvõetavuse osas lükkas kohus CNAIRi vastuväited tagasi: ELi õiguse tõlgendamist eeldatakse asjakohaseks ning palgavaidlus nõuab esmalt sõiduaja õigusliku olemuse selgitamist. Sisuliselt kohaldas kohus artikli 2 lõike 1 kolme kumulatiivset elementi, millest igaüht peab kontrollima eelotsust taotlev kohus. Esiteks tegevuse teostamine: juhised määrasid sihtkoha ja sõidukorralduse, lähetuskäskude ja sõidupäevikute kontrolliga, mistõttu sõidud olid tema ülesannetega lahutamatult seotud. Teiseks tööandja käsutuses olek: ta ei saanud muuta ei kuupäeva ega sihtkohta ning tal puudus vaba käsutus oma aja üle, isegi koos juhiga — töö intensiivsus ei ole oluline. Kolmandaks tööl olek: sellised sõidud on lahutamatu osa tavapäraste ülesannete täitmisest, kui regulaarsed lähetused, objektide kontroll ja väljaspool töökohta toimuvad koosolekud kuuluvad lepinguliste funktsioonide hulka, hoides töötaja eemal tema sotsiaalsest ja perekondlikust keskkonnast ning vähese vabadusega mittehõivatud aja üle. Väljaspool tavapärast tööaega ei muuda midagi; direktiiv ei tunne vahekategooriat.

Need on autonoomsed liidu mõisted, mis teenivad direktiivi töötervishoiu ja -ohutuse eesmärki, ning artikkel 2 ei luba erandeid. Kohus järgis oma sõiduaja autoriteeti STAS-IV (C-110/24, 9. oktoober 2025) ja valveaja otsust Ramavić (C-373/24, 30. oktoober 2025), viidatud analoogia korras, ning varasemat Federación de Servicios Privados otsust (C-266/14, 10. september 2015) püsiva töökohata töötajate kohta: lepingujärgne püsiv töökoht ei vii tööandja korraldatud sõite tööajast välja.

Teine küsimus langes lävendi taha: eelotsusetaotlus ei põhjendanud, miks artikli 6 punkti b keskmine tööaeg või harta artikli 31 lõige 2 asjakohased onEuropa, nagu nõuab kodukorra artikli 94 punkt c. Otsusele ei saa seega tugineda sõiduaja arvamisel 48 tunni keskmise hulka ega üheski hartal põhinevas palganõudesEuropa. Tööandjad, kes saadavad inspektoreid, tehnikuid või kliendiobjektide töötajaid eemale nende lepingujärgsest töökohast, peavad selliseid tööandja juhitud sõite käsitama tööajanaEuropa, mis toob kaasa direktiivi kaitse, olenemata sisemistest asenduspuhkuse-eelisjärjekorra menetlustestEuropa; lähetuskäsud, tööandja transport ja sõidupäevikute kontroll viitavad kõik kvalifitseerimisele, samas kui palk reguleeritakse jätkuvalt riigisisese õigusegaEuropa. Õiguslik alus: direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 lõige 1, 4. november 2003; artikli 6 punkti b ja harta artikli 31 lõiget 2 puudutav küsimus tunnistati vastuvõetamatuksEuropa.