Kohtujurist: abiarve püsib loakogustel, mitte tegelikul kasutamisel

Kohtujurist Biondi tegi ettepaneku 5. novembril 2026Europa kohtuasjas C-424/25 Overgaard Gods versus MiljøstyrelsenEuropa, et ELi õigus ei takista riigiabi tagasinõude arvutamist loas märgitud koguste, mitte tegelikult kasutatud koguste aluselEuropa, isegi kui abisaaja tarbis loakohasest kogusest vaid väikese osa. Ettepanek vastab Vestre Landsreti eelotsusetaotlusele Taani põhjaveevõtumaksu ülempiiri kohta, mille komisjoni otsus (EL) 2018/884 luges ebaseaduslikuks abiksEuropa.

Aastatel 2009–2011 kogus Taani iga-aastast maksu põhjaveevõtulubadelt: täismaks kogu loakohaselt koguselt avalikele veevärkidele, kuid vaid kolmandik muudele rajatistele, ülempiiriga nii, et üle 25 000 m³ lube maksustati, nagu need hõlmaksid 25 000 m³, ning täieliku vabastusega kuni 6 000 m³. Komisjon luges 25 000 m³ ülempiiri siseturuga kokkusobimatuks abiksEuropa ja nõudis tagasimaksmist, põhjenduse 127 punkti kinnitades meetodiks loakohase koguse maksu ja tegelikult makstud maksu vaheEuropa. Overgaard Gods, esmatootja, kelle aastaluba oli 3 000 000 m³, ammutas 96 033 m³ 2009. aastal, 131 184 m³ 2010. aastal ja 121 036 m³ 2011. aastal ning kellelt nõuti 2020. aastal tagasi 922 250 Taani krooni koos intressigaEuropa. Ühing hindab tegelikult saadud abiks 28 294,73 krooni ja väidab, et loakohase koguse alusel tagasinõue on ebaproportsionaalne, ettenägematu ja täidetamatu, sest kasutamata vett oleks saanud tarbida vaid ülekastmisega väetise- ja toitaine-eeskirjade vastaselt.

Vastuvõetavuse osas lükkab Biondi tagasi TWD aegumise vastuväite: Overgaard Gods, kes ei vaidlustanud kunagi 2017. aasta otsust, kuigi oli selleks õigustatud, ei saa nüüd tugineda selle kehtetusele, kuid küsimus puudutab üksnes tõlgendamist ja kohaldamist, mis jäävad kontrollitavaks, kuni otsuse siduvaid järeldusi ei seata kahtluse alla.

Sisuliselt leiab kohtujurist, et tagasinõudeotsuse arvutusmeetod seob liikmesriikiEuropa: siseriiklikud asutused peavad hindama iga ettevõtja olukorda, kuid kvantifitseerima komisjoni meetodil, ning Mediaset, Fossil ja Fútbol Club Barcelona erandit ei luba. Proportsionaalsust rikutakse ainult siis, kui tagasimakse ületab saadud abi diskonteeritud väärtuseEuropa. Eelis on siin ülempiiri loodud maksuvabastus, mõõdetuna maksurežiimi vastu, mida oleks kohaldatud ilma selleta; maksusoodustusena antud abi tagasinõue taastab maksukohtlemise, mis tehinguid oleks tabanud, ning restitutsioon sihib hangitud eelist, mitte majanduslikku kasu, mille saaja sellest välja pigistada suutisEuropa. Madal tegelik tarbimine arvet seega ei vähendaEuropa ning üksikerand Overgaard Godsile kohtleks teisi abisaajaid ebavõrdselt, kellest mõned kasutasid alla kolmandiku oma kogustest.

Biondi lõpetab karmust tunnistades: umbes 5-protsendise loakasutusega 34-protsendise esmatootmise keskmise vastu on tagasinõue koormav, kuid koormav ei ole karistav ning oluline on, et see ei ületaks saadud eelistEuropa.

Taani tagasinõudeasutusele ja ülejäänud abisaajatele on praktiline sõnum, et tarbimistõendid arvutust uuesti ei avaEuropa; eelotsusetaotluse esitanud kohtu ainus kontroll on põhjenduse 127 punkti õige kohaldamine. Õiguslik alus on otsus (EL) 2018/884, artiklid 4 ja 6 koos põhjenduse 127 punktiga, ning proportsionaalsuse põhimõte.